Kas minust sõltub midagi?

Iga päev mõtlen sellele, mida ja kui palju tarbin. Vaatlen kõrvalt ka teiste inimeste tarbimist ning nende mõtlemisviisi. Näen, et paljudel inimestel on väga vähe teadmisi kliimamuutuste, üleliigse prügi ja selle kõige tagajärgede osas. Ma arvan, et suur roll on olnud meie meedial, kust pole väga palju antud teemasid läbi käinud (kuigi viimasel ajal üha rohkem). Kahjuks näen ka palju ükskõiksust, isegi kui ollakse teemast teadlikud. Aga meie üleliigse tarbimise mõjusid on tegelikult juba tunda näiteks erinevate looduskatastroofide sagenemise näol ja enam ei tohiks olla kellelgi kahtlusi, et inimese tegevusel on olnud mõju keskkonnale ja kliimale.

Pakendivaba blogi ja sotsiaalmeediat alustades oli mul suur kirg vähendada just eelkõige plastiku tarbimist, sest see on kõige kehvemini taastöödeldav materjal ning pärineb mittetaastuvast loodusvarast – naftast. Minnes teemasse aina sügavamale, siis näen, et probleem on palju laiem. Tegelikult liigume selles suunas, et sajandi lõpuks on inimkond välja surnud. Kõlab jahmatavalt? Jah, see ehmatab ära küll. Aga miks sellest siis nii ei räägita? Miks ei tehta olulisi muudatusi? Arvan, et siin taanduvad põhjused igaühe isiklikule elule:

  1. Me ei taha oma elu teha nö ebamugavaks ja loobuda shoppamisest, ilusatest asjadest, mugavast transpordist autoga, reisimisest lennukiga jne. Miks mina pean loobuma, kui kõik ülejäänud tarbivad samamoodi edasi? …mõtlevad 7 miljardit inimest 🙂
  2. Poliitikud ei taha olla ebapopulaarsed väga radikaalsete otsuste ja muudatustega. Selge see, et kui nad teeksid ettepanekuid piirata tarbimist, siis hakkab see mõjutama ka majandust. Kes valiks poliitikud, kes panustavad majanduslangusele, tööpuudusele ja kodanike elujärje halvenemisele?

Minu valikutest ei sõltu midagi…
mõtleb 7 miljardit inimest.

Kuulan erinevaid keskkonnateemalisi intervjuusid youtube-is ja loen artikleid ning blogipostitusi. Väga palju jääb ikkagi kõlama see, et tahame vastutuse kellelgi teisele lükata. Näiteks, et suured ja kõige rohkem saastet tekitavad riigid peaksid eeskuju näitama, sest väiksed riigid nagunii ei suuda midagi muuta. Aga mitmed sellised riigid ei ole veel majanduslikult jõukad ning ei saa üksinda näidata head eeskuju, valides oma rahva heaolu ja taastuvenergiasse investeerimise vahel. Just jõukad Euroopa ja Põhja-Ameerika riigid peaksid hakkama näitama eeskuju, sest meil on inimeste heaolu suures enamuses väga hea ja põhivajadused kaetud (eks on ka erandeid). Usun, et ka eestlaste üha kasvav huvi pakendivaba ja nullkulu elustiili vastu on hüppeliselt kasvanud, sest elame väga hästi ja tänu sellele saame näha laiemaid probleeme.

Palju keskendutakse ka sellele, et puhastada meie ookeane plastikust, et kaitsta sealset elukeskkonda. See on muidugi väga-väga oluline ja vajalik! Samas on ka tähtis, et sinna uut prügi juurde ei satuks. Siinkohal on olulised iga inimese tarbimisharjumused – oma ostudega saame anda märku, mida soovime!

Mitmeid arutelusid käib ka toitumise ümber (okouuuu, nüüd läks teema hellaks). On tõestatud, et lihasööjatel on suurem ökoloogiline jalajälg, kui veganitel või taimetoitlastel. Seda peamiselt seetõttu, et näiteks lehma väljaheited (ja krooksud) sisaldavad metaani, mis on kasvuhoonegaas ja tekitab globaalset kliimasoojenemist. Kuulsin ka arvamust, et kui lehmadele sööta vetikaid, siis metaani praktiliselt ei tekigi ja järelikult siis võiks hamburgereid piiramatult süüa. Paraku ei saa sellega nõustuda, sest veekulu ühe lehma ülalpidamiseks on endiselt tohutult suur (15400 l/kg veiseliha vs 214 l/kg tomat, waterfootprint.org). Ei saa olla jätkusuutlik, et iga inimene tarbib 3x päevas liha. Siiski arvan, et igaüks ei peaks olema 100% vegan, sest me oleme lihtsalt väga erinevad.

Ühe kilogrammi veiseliha jaoks kulub 15400 L vett. Sama koguse tomati kasvatamiseks aga ainult 214 L

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et kuigi suured muudatused, näiteks ühekordse plastiku keelamine ja taastuvenergiasse panustamine, tulevad riigijuhtide poolt, siis igal inimesel on võimalik hääletada oma tarbimisotsustega. Iga meie otsus annab ka ettevõtetele märku, millised on meie eelistused ning vastavalt sellele hakatakse ka rohkem mõtlema uutele ning keskkonnasõbralikele lahendustele. Lõpuks ei lasu vastutus mitte kellelgi teisel, vaid meist igaühel. Me kõik saame tarbida targemalt, tehes loodussõbralikumaid valikuid ja eelistades pakendivabasid tooteid. Kui näeme prügi maas vedelemas, siis saame selle lihtsalt üles korjata ja viia prügikasti – vähemalt sellisel juhul on lootus, et see ei satu esimese tuuleiiliga merre.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Tagasi üles